kolmapäev, 17. veebruar 2016

Minu elustiil, minu töö- minu rahulolu põhjused.




Vahel on halvast mälust kasu. Kuna unustasin varem leiva ahju panna, siis pean nüüd öösel aega parajaks tegema ja mõtlesin seda sisustada siin ühe postituse kirja panemisega. Panen kirja mis on minu siin elamise privileegid. Miks ma siin olen ja miks mulle siin meeldib. Olen viimastel aegadel natukene uurinud oma valla ajalugu ja ikka rohkem ja rohkem aru saanud kui vähe ma tean. Sellegipoolest on mingisugune udune pilt juba olemas. Alustan sellest, et kui ma 16 aastat tagasi Tuka tallu kolisin, siis olin ma meie perest ja tutvusringkonnast ainuke keda see koht ja maja nii lummas. Maja oli väga viletsas seisukorras ja pooles hoovis rinnuni rohi. Ometi oli siin midagi mis ei lasknud enam mõtet vabaks. Meie maja asub kõrgemal ja hoov langeb 100 meetri peale ligi 10 m. Ise kõnelemegi täna juba "üleva"(kus asub öömaja) ja "all" kus asub saun. Esimesest päevast alates tunnen end nagu oleksin mere ääres. Meie krundi üheks piiriks on põld ja selle taga metsatukk, aga mulle tundub see vaade kui merele vaade kus on rahu ja veel midagi kuni silmapiirini. Hilisemalt olen teada saanud, et mandrijää taandudes tekkis siia meri. Kus "siia" need piirid pole päris selged mulle, aga üks mis on kindel, et meri ulatus 25 m üle merepinna ja nii see meie "all" just on. Mandrijää taganedes kuhjus ka Mutti setetest vall, pinnavorm mida nimetatakse otsamoreeniks. "Üleval " on meie kõrgus merepinnast 32 m ja meie maja asub just otsamoreeni serval mille kõrgus on alates 5 meetrist või veelgi enam. Lähen siit edasi järgmise müstilise teema juurde mis asub meist linnulennul 4 km kaugusel. Ma võin iga päev käia põrgus.Seni kuni elan pole selles midagi halba. Seletan. Toris asub liivakivipaljand mida nimetatakse "Tori Põrguks". Loodusobjektina on Põrgul palju pakkuda. Siit on leitud kuni 380- 400 miljonit aastat vanu algtaimede jäänuseid. "Põrgus" on elanud Sarviktaat, Vanapagan, Jõe-Liisu. Alles 2015 aastal sündis siin Brut. Usun, et elu Põrgus hakkab taas märke andma. Vanapagan ja Jõe-Liisu ei ole ka täna kusagile kadunud. Vanapagan istub päevast päeva Põrgu serval ja kogub kokku maailma halba. Kui halvad mõtted Vanapaganale kõrva sosistada, siis need kaovad. Kui kaob Vanapagan ise Põrgu servalt, siis on kogu maailma halb kokku korjatud. ;) Jõe-Liisu käib aina tihemini aga Soomaal Sookollil külas. Üleujutused Soomaa aladel on seotud Jõe-Liisu külas käimisega Sookollile. Seda tarkust lugesin professor A.Musta "Põrgu Värgist". Mina Põrgut ei karda, sest Põlvamaa vanarahvas teadis rääkida, kes jagab teistega vett ja saunaleili, sel antakse aega põrgus puhata ja isegi vett keelekasteks. Minul on vaid suur rõõm kütta külastajatele sauna. Veel erilist minu kodupaigas on uskumus, et maailma elu keerleb ümber Tori ja torilaste. Siin on ka maailma keskpunkt. Põrgust saab alguse telg mille ümber maakera pöörleb. Telje teine ots ulatub taevasse. Isegi lahkunud pesident L. Meri rääkis maailmale, et Eesti on Euroopa keskpunkt. Tema küll ei mõelnud selleks just täpselt Tori Põrgut vaid ilmselt hoopis Kaalit, aga Eesti on maailma mõistes nii tilluke, et müüt sellest ei muutu. Olgu see koht siis Kaali või Tori.
Kui nüüd tänapäevast rääkida, siis ei hakka ma lahti seletama missugused on udused augusti hommikud päikesetõusu ajal või õhtud kui ma istun terassil ja kuulan rohutirtsude kontserti. Kõike seda meeldib mulle pildistada ja aegajalt Delli pista. Facebook, ehk meie keeli näoraamat, sisaldab juba nii mõndagi minu armastusest looduse vastu. Päris ausalt ma ei tea eriti lindudest ega taimedest midagi. Neid on nii palju liike. Olen küll ilvest ja karu näinud kui sõitsin metsavahelisel teel. Ma ei lähe üksi metsa, et nautida loodust, aga meil on Eestis piisavalt kohti kus mulle meeldib olla, vahel ka üksi. Näiteks mere, jõe või järve ääres, kodu juures metsatukk on ka turvaline. Need on kohad kus käin ka üksi. Juba hakkab tekkima mulje erakust. Sugugi mitte, mulle meeldib väga võõrustada. Kunagi arvasin, et mida mina looduses näen on vaid mulle huvitav. See arusaam on aja möödudes ringi lükatud. Väga harivad on kogemused mida jagavad meil viibivad külastajad. Paljud märkavad samades asjades ilu, milles minagi. Viimane äratundmine oli ühe külastaja pilt, mis kõnetas mind rohkem kui pildil näha. Panen selle pildi pesupulkadest siia ka vaadata.
Sel aastal läheme ju vastu alles kolmandale suvele kus majutame oma kodus inimesi. See on tore elustiil. Esimesel aastal sattusid meile inimesed Šotimaalt, kes palusid mul noori naate mitte ära rohida. Nad tegid sellest suppi ja andsid ka mulle maitsta. Elus maitsed muutuvad. Kui olin laps, siis mu ema keetis aegajalt hapuoblika suppi. Sinna sisse pandi odrakruupi ja peale keedetud muna. Ma olin sel päeval õnnetu, sest see oli söök, mis mulle põrmugi ei maitsenud. Seda ma ei mäleta, aga ega mind nälga ei jäetud ju vanaema mulle midagi meelepärast andis tol päeval. Nüüd väga sarnane supp naatidest maitses palju paremini. Mitte, et suppidel olulist vahet oleks olnud vaid minu maitsemeel on muutunud. Sama võib teha kõrvenõgestest. Kui just keegi tuleb sooviga neist süüa teha, siis ma neid ära ei niida, muidu küll. Aga need kaks umbrohtu on sama vanad kui mina ja veel palju palju vanemad. Varemerohi on meil alles ja iial pole ma teinud sambla tõrjet. Ma ei saa aru, miks inimesed sammalt ei armasta. Kõnni juskui pehmel vaibal. Üldse mul on aias taimed ja lilled mis kasvasid ka juba mu vanaemade aias. Ma ei tea miks mulle ei ole iial meeldinud euroremonditud majad ja päris ausalt ka mitte roosipeenrad. Ma võin roose imetleda teiste aedades, aga omale ma neid ei igatse. Mulle meeldivad oluliselt rohkem sirelid. Neid on meil päris palju. Topelt õitega ja lihtõielisi. Erinevad lillad, roosad, valged. Missugune lõhn kui nad õitsevad. Lõhnadest meil puudust ei ole. Sama võin öelda häälte kohta. Lõhnadest intensiivsemad on toominga õitsemise lõhn, sirelite lummav lõhn, niidetud värske rohu lõhn, mis pole sama kui põllult heina tehakse. Peenral õitsevad piibelehed, nartsissid, pojengid. Kevadel imetlen kollaseid võilillevälju. Varem ma võitlesin nendega, aga pole mõtet tuuleveskitega võidelda ega võilillest metsa ääres lahti saada. Nüüd tundub see kollane lillemeri imeilusana. Pean tunnistama, et kuni seemnete tekkimiseni, siis on mõnda aega üsna tüütu. See on maal elamise võlu. Mind ei sega isegi aastas korra põldude väetamise lõhn. See on mind saatnud terve elu. Kuigi ma kasvasin väikelinnas, ei saanud minust kunagi linna tüdrukut. Igal suvel viidi meid kolmeks kuuks maale vanaemade juurde. Minu vanaema ja vanaisa elasid mõisa majas. Olen üles kasvanud mõisahoones. Tavaliselt oli mõisa kõrval ka mõisa aedniku rajatud park. Nii ka seal minu vanavanemate kodus. Mäletan seda linnulaulu mis suve hommikuil pargist läbi avatud luhvtakna kostus. Siis tundus päikest rohkem olema ja suved rohkem suve moodi ja talved ikka üle pea hangedega. Kõik tundus ilusam ja muretum. Kas ka päriselt oli loen alles nüüd. Päris hull oli lugeda missugused tuumavarud olid Eestis tol ajal. Me ei teadnud sellest midagi. Parem oligi. Muretsesin siis palju rohkem asjade pärast mida ma muuta poleks nagunii saanud. Viiekümneselt on kergem asju tähtsuse järgi selekteerida. Ikka vajub mu jutt laiali. Juba jälle lendas mõte läbi luhvtakna eemale;). Lapsepõlve mõju on ilmselt ka see, et mulle kohutavalt meeldivad meie külas asuvad teed. Need kruusateed on nii palju erinevat elu endas kandnud. Tean täna veel vähemalt ühte inimest, kes räägib vanadest kruusateedest vaimustusega. See on Algis Soomaalt. Soomaast juba kord juttu tuli, siis käin seal rabade vaikust kuulamas päris tihti. Ka kambaga saab kuulata mittemidagit. Peale selle on Karuskose koht kus aegajalt pean ära käima. Lihtsalt seal on teistmoodi kui mujal. Midagi minu lapsepõlvest. Mul tuli meelde üks absurdne asi;) Kui ma 86 aastal Pärispeale kolisin, et oma elu alustada, sattusin ma elama muinasjuttu. Sealne loodus oli väga ilus, sealne kaluriküla elu meeldis mulle väga, seal oli meri iga päev mu töö aknast näha ja teate millest ma seal puudust tundsin . Seal teedel ei vuranud GAZ- 53. Juba siis mõtlesin, et ma pole normaalne;). Nüüd jälle Tuka talu juurde naastes. Enne mainisin häälte rohkust. Häältest vaieldamatud minu lemmikud on sookurgede häälitsused. Sookured kogunevad sügiseti meie lähedal olevatelele põldudele ja rände teekond läheb üle meie küla. Üle kümne aasta nägin neid otse üle meie krundi lendamas, aga eelmisel sügisel hoidsid 300 m põhja poole. Meie krundi neli külge pole sugugi ainult avarate põldudega piiratud. Meil on ka naabrid, kellega seni oleme rahumeelselt läbi saanud ega häiri üksteise privaatsust. Peale selle on meil põhjapoolses küljes suur elektrialajaam. Suvel katavad sirelid vaate. Talvel ei pane enam tähele, sest idapoolne külg kompenseerib vaate. Kevadel on põld täis lõokeste laulu. Pääsukesi on meil palju. Varesed jälgivad iga mu tegemist ja annavad omavahel märku kui viin mõne palukese komposti. Jäneseid on harvem näha, aga rebased on ka sauna aknast sisse piilunud. ÖÖbikud laksutavad lakkamatult kevadel, kägu kukub metsatukas, metstuvi on hästi kuulda ja eelmisel aastal tuli maja juurdegi. Toonekured ja kajakad piiravad põllul, eriti kündmiste aegu. Rähnid söövad tihaste pekki talvel. Tiigis laulavad kevadel tiigikonnad sellist laulu, et magama on keeruline jääda, aga see on nii ilus kuulata. Üritame kolmas aasta karpkalu kasvatada, kes omajagu rõõmu pakkusid esimesel aastal. Nende kasvatamisel ilmnes meil aga probleem, keegi tühjendab sügiseks tiigi. Kevadel panime tähele, et toonekurg sõi tiigi ääres kalu. Suvel käis paar korda ka haigur, aga sügiseks teeb ilmselt saarmas veel lõpu ära. Karpkaladest saab jutustada pikalt, mida ma siin ei tee. Mitte kõik pole kirja saanud, mis meil häält teeb. Meil on külas ka kuked. Mina ärkan harva koos nendega, aga päeva peale ma neid enam ei kuule, siis nad vist ajavad oma kukeasju. Siiski on hommikuid olnud kui kuulen kukelaulu. Külas nagu külas ikka valvavad ka meie külas koerad. Päris üle aia naabritel koeri ei ole. Vahel nad suhtlevad omavahel, vaatamata vahemaadest. Kassieluga olen üsna kursis, kuna meil omal on kaks kassi. Vanem ja väärikam Minni, kes käib õues vaid suvel või natukene siis ka kui mina õues toimetan. Üksi Minni õue ei lähe, veel vähem halva ilma korral. Palju rohkem meeldib talle läbi suure akna ilmaelu vaadata. Sel talvel jälgis ta läbi akna nirgi toimetamist. Mina seda ei märganud ja kui ma akna lahti tegin tormas Minni ja lõpetas selle nirgi elupäevad. Kurb, sest nirgid jõuavad rohkem hiiri hävitada kui meie kaks kiisut. Ja hiirtest meil ka puudust ei ole. Teine karvapall on pool metsikuna toodud Jossu, keda pidasime kuni operatsioonini poisiks. Ega see teadmine , et päriselt on ta tüdruk läheb ikka meelest. Jossu on parimas teismelise eas ja tassib meile mitmeid hiiri päevas. Jossu isegi püüab mutte. Neid ta ei söö, aga eelmisel suvel murdis päevas kolm mutti. Kel need loomad kodus on teavad, et muti püüdmine pole kergete killast töö. Mõni asi veel on mille ma siia tahaks kirja panna, muidu läheb nii pikaks, et keegi ei viitsi lugeda. Minu kirjaoskus pole just kiita. Mõte jookseb kiiremini kui käed kirjutavad ja siis on segadust palju. Ma pole ära märkinud, et meie külas lendab teistest küladest rohkem mesilasi ja naaberkülas on karjamaadel veel lehmad. Kindlasti ei saanud siia veel kõik kirja, aga olulisem kindlasti. Kui seda lugedes kasvõi üks asi teid liigutas, siis tunneksite ka Teie meil ennast hästi. Kõik mis ma siia kirja panin ei saa ma Teile kandikul nagu hommikusööki serveerida. Saan aga pakkuda head saunaleili, vett ja külalislahkust ja kõike kirjutatut peate ise märkama. Usinamad võivad tiiki jääaugu raiuda. Isetegemise rõõm annab kargust juurde ;). Olen oma kodust nüüd päris palju kirjutanud. Igaüks, kes seda satub lugema, saab olla selles osaline. Märgin veel ära, et ainult 30 km raadiuses on meil Suvepealinn; Soomaa Rahvuspark; Kaisma Suurjärv; Lottemaa, rabad, metsad, jõed. Üle 10 000 aasta on see piirkond pakkunud inimestele elamiseks võimalusi. Esimesed inimesedki Eestis elasid just meie kihelkonnas. Meil on rahule jäänud inimesed, kes on lasknud mul ennast "ära rääkida" ja nõus ringi sõitma ning kohaliku eluga end veidi kurssi viinud. Samamoodi inimesed, kes soovivad olla siin privaatselt. Kordan infot: Meil on kaks maja rentimiseks. Talvel on võimalik rentida saunamaja. See maja võimaldab peale hea sauna veel kuni kümnele inimesele koosolemise kohta. Ööbida saab seal palju vähem inimesi. Suvel lisandub kuue inimese öömaja, kus lihtsam on luud ukse taha seada kui uks lukku keerata. Rehielamu ei ole, aga elu kahel sajandil on meie maja näinud. Mulle meeldib kuidas Piiblis kirjeldatakse külalislahkust- "Võõra" vastuvõtmine oma kodus on tihedasti seotud kõige põhilisema väärtuse- auga. Siiani oleme seda väärtust vastastiku külalistega jaganud. Lõpetuseks tahan öelda, et ma armastan oma kodu, oma elustiili ja kõike seda, mis sellega kaasneb.
Selgituseks: tekstis käis läbi härra Bruti sünd. Vaata selle kohta fb-st Tori-Jõesuu Siidri-ja Veinitalu infot. Jälgi meid: https://www.facebook.com/Tuka.talu/ PS! Ma ei ole selgeks saanud kuidas jäävad taandread ka peale salvestamist ja avaldamist selle koha peale kuhu mina need panen. Enam ei pea ma seda ka oluliseks ega jäta selle pärast postitamata. Olge terved ja rõõmsad!

Blogiarhiiv

Mis huvitab Sind kõige enam Tuka talus?